Uudised

Kedrafest 2017
teisipäev, 15. detsember 2009 :: 13:46

Artikkel pitsilisest keraamikast Maakodu detsembrikuu numbris.


Minu töödest-tegemistest saate  lugeda nüüd ka detsembrikuu "Maakodust".

Postitas: ailipalm

Rubriik: KÜLAS
Põletusahjus küpsevad  õnnenööbid
Tekst HELJU KOGER
Fotod RAIVO TASSO

Kui agronoomiharidusega Aili Palm oli lapsed suureks kasvatanud, hakkas ta hoopis ...keraamikuks.
Päris tühjalt kohalt Aili Palm siiski ei alustanud- ta oli kursustel õppinud maalimist, kirjakunsti, skulptuuri ja lilleseadet. Samuti armastab naine ajalooga esemeid ja käsitööd. Eriti vaimustasid Ailit Setumaalt pärit ämma ja tema suguvõsa naiste tehtud pitsid. Pärast keraamikaõpinguid Tartu Rahvaülikoolis küpses Ailil mõte, et pitsimustrid võiksid hoopis laiemalt rahva sekka jõuda. Ja miks mitte keraamika peal! Õppides-katsetades läks veel mõni aasta ning nüüd on suurepärane tulemus käes.

Nagu saiad ahjust.

Aili avab suure potiga sarnaneva põletusahju kaane ja võtab sealt hinge kinni pidades järjest välja üksteise peale seatud plaatidelt kirjatud taldrikuid. Hinge peab ta kinni seepärast, et teinekord tekib mõnele esemele põletuse käigus pragu. Eriti kahju on siis, kui rikutuks osutub mõni endale väga  armas taies. Kuus suurt taldrikut on seekordse põletuse saak. Kausse mahub ahju suurusest olenevalt kümmekond. Aga suuremate esemete kõrvale võib poetada ka nööpe, ehteid ja muud pisikeraamikat. Aili voolib kõik asjad käsitsi, seetõttu tema loomingu hulgast kaht sarnast toodet ei leiagi.
Aili Palm on nõus Maakodule näitama, kuidas tema keraamika sünnib. Igapäevaelu kulgeb tal nagu loomeinimestel ikka. “Ei ole nii, et ühel päeval võtan kätte ja vorbin valmis kuus kaussi, teisel teen jälle tosina taldrikuid. Inspiratsiooni on vaja ning juhtub,et mõnel päeval ei sünni mitte midagi,” seletab ta.
Seekord Aili loomepuhangut ootama ei jää. Ta võtab saviplaadi ja kraamib lagedale tainarulli. Valge savi päts, mida ta kohe rullima hakkab, meenutabki tainast, on vaid pisut hallikam. Ailil on karbis mitmesuguseid pitsitükikesi ja heegeldatud motiive, mõned  neist saviga koos. Aga tal on ka kangatükke ja igat sorti abivahendeid:  suuremaid ja väiksemaid kausse-taldrikuid, plekist konservipurke-karpe, klaaskolbe, erineva läbimõõduga plasttorukesi ja kokteilikõrsi.

Õnnenööbid ja paikausid.

Aili  valib välja ühe pitsimotiivi ning rullib selle savi sisse. Seejärel  eemaldab heegelduse - järele jääb tore muster. Ta lõikab sellest konservipurgiga ketta, mille painutab klaaskolvi peal kumeraks, keskele teeb aga augu. Tulemus meenutab sõlge. Augukesed võib torgata ka külgedele. Kui neist  pael läbi pista, saab ehte kaela panna. Kui savist väljalõigatud ketast kumeraks ei painuta ning keskele teha kaks auku, kukub välja nööp.  Neid on mitmes suuruses, Aili nimetab neid õnnenööpideks. Suuremaid ostetakse seinakaunistuseks, pisemaid võib ka rõivaste ette õmmelda või siis talismanina kaasas kanda. Önnenööpe ostetakse meelsasti kingituseks. „Mõned hoiavad neid rahakotis, siis polevat rahapuudust karta,“ räägib keraamik. Hoopis teisiti sünnib taldrik. Aili asetab klaastaldriku peale kangajupi ja sellele õhukeseks rullitud ümmarguse saviplaadi, millel pitsimuster juba sees. Siis veeretab värvilisest savist kuulikesi ja kujundab neist nagu kividest pitsijäljendi kõrvale mustri. Samal viisil saab kirja ka kausi siseküljele, kui võtta abivahendiks vana savi- või emailkauss. Kausi väliskülje mustri kujundamisel paneb Aili nn abikausi põhja pitsiriba ja kujundab motiive teist värvi pisikestest savitükkidest. Suurt savitükki vormib-paitab ta sõrmedega senikaua, kuni see katab ühtlaselt kogu kausi sisekülje. Sedasi valminud kausse nõusid kutsub ta paikaussideks. Seest jäävad need kausid siledad. Sellega aga töö ei lõpe, vaid on jõudnud alles poole peale.

Võtab aega.

Kui kausid, taldrikud, vaasid jms on kuju saanud, sätib keraamik need kile alla kuivama. Seal kuivavad esemed aeglaselt ning pragusid ei teki. Olenevalt paksusest kulub kuivamiseks kümmekond päeva. Seejärel lähevad tooted eelpõletusse – seda kutsutakse ka biskviitpõletuseks –, kus  7 tunni jooksul tõuseb temperatuur ahjus 900°-ni. Valge savi, mis algselt on hallikas, muutub kuivades heledamaks, pärast põletust on aga juba elevandiluu karva. Pooleteise päeva pärast, kui kausid on täiesti jahtunud, katab Aili need soovitud värvi glasuuriga. Ees seisab uus põletus. Seekord keerab naine ahju 1260°-le ning hoiab tooteid seal 5-6 tundi.  Kõrgkuumuskeraamika glasuuripõletusest  tulevad mati pinnaga kausid, taldrikud, meened. Kui on soov läikivamaid asju saada, kasutatakse tavaliselt  madalkuumuspõletust valides lõpptemperatuuriks max 1100°. Glasuuripõletus annab keraamikale tugevuse ja veekindluse. Savi on pärit Saksamaalt, seda on mitut värvi ja erineva šamotisisaldusega. Kõige kergem on pabersavi, mis sisaldab 10-40 % paberit. Millise temperatuuri juures ühest või teisest savist tooteid saab põletada, seisab kirjas pakendil.Peale valge savile kasutab Aili Palm ka palju punast. Koduköögiski tarvitab ta kaunist punasest savist serviisi.

Abiks kliid ja sool.

Aili lemmik on setupitsiline keraamika.  Aga see ei takista proovida teisi tehnikaid ja uusi ideid, sest katsetada talle meeldib. Tal on punasest savist rahvusornamentidega templeid, millega mustreid trükib. Igat värvi savi puhul sobib kraapimis- ehk sgraffito tehnika.  Selles tehnikas on Aili teinud seinaplaate ja aluseid. Kõigepealt katab plaadi angoobi ehk vedela keraamilise massiga ning siis laseb taheneda. Mustri – eriti armastab naine arhailist mulgi mustrit –  kraabib sisse nõela, naela või terava otsaga puutükiga. Vaba käega kraabitud mustrid tulevad ebasümmeetrilised ja pisut konarlikud, kuid see ongi nende võlu. Nädala pärast eemaldab ta kraapimisel tekkinud puru ja  siis läheb jälle põletuseks.
Aeg-ajalt võtab Aili ette sõidu Värskasse Seto talumuuseumi, kus on puudega köetav keraamikapõletusahi. Sellises ahjus on vaja põletada vaid ühe korra. Näiteks katab Aili tooted musta pigmendiga, mis imbub mustri õnarustesse, ja pühib siis mõne aja pärast ülejäägi maha. Kui põletuse ajal koldesse kliisid või soola visata, saab väga üllatava tulemuse. Kliid annavad punaka tooni, sool aga tekitab läikiva soolaglasuuri . Sellist põletust kutsutakse soolapõletuseks. Aili koduses elektriahjus soolapõletust teha ei saa ning seepärast Värska vahet käobki. "Emotsioonid, mis põletusprotsessi ajal järjest tõusevad, kulmineerudes pärast 12-tunnist ootamist kesköö paiku,  kui tuli ja sädemed mitmemeetrisest korstnast välja hakkavad käima, kutsuvad tagasi. Seda pilti peab ise nägema. Sõnadesse on seda raske panna," arvab Aili

Meelsasti osaleb naine ka igasugustes projektides. Ta on teinud näiteks  meeneid Tartu Maavalitsusele, Elva, Viljandi ja Kallaste linnale, pidades silmas iga paiga omapära ning kasutades kohalikku materjali. Kallastest leidis keraamik vahvaid kivikesi, mängu läksid isegi Elva männiokkad.
Viimati osales Aili Eesti ja Soome ühisprojektis „Ajalugu linnas“. Punasest savist valmisid keskaegsed kerapotid. Pisikesi keraamilisi potte saab nööriga kaela riputada ning kui nendesse panna köömneid, oled kaitstud kurja eest. Köömnetega täidetud väike kerapott asetati ennevanasti ka lapse hälli alla, siis polnud kurja karta.

Aili Palmi meelest on väga tähtis, et igal paigal oleks oma meene. Paiga lugusid uurida on põnev ja nende järgi midagi luua suur rõõm.

Eelmine leht: Kontakt    Järgmine leht: Koolitused 

sisukaart